Nick Hornby "Maoli"

Sattusin selle romaani kohta lugema raamatuajakirjast “Lugu”. Mida ma aga lugemisel ei märkanud, olin antud tutvustuse rubriik. Minus tärkas raamatu vastu huvi ning isegi peale arusaamist, et tegemist on noorteraamatuga, lugesin ta siiski lõpuni.
Teema oli põnev, eks see mind paeluski. Stiililt ta midagi erilist polnud, aga samas minu jaoks ei pidanudki olema, tegemist oli tõepoolest ühe viieteistaastase poisi sõnastuse ja mõttemaailmaga. Kogu lugugi oli üsna etteaimatav. Minule ta niisiis mingit elamust ei pakkunud, lugesin pigem üle rea, aga samas, kui mul oleks teismeline laps, poetaks selle kindlasti talle lugemiseks öökapile. Teema on siiski üsna aktuaalne.

Soome ulme antoloogia

Anna Davis "Kingakuninganna"

Lugesin seda raamatut juba mõnda aega tagasi ning pean tunnistama, et päris hästi ei mäleta. Tegemist oli pehme ja loetava ajaviitenaistekaga, ei midagi erilist, aga samas ka ei midagi, mis vääriks käest panemist.

Minu Ameerika 2

Vot see raamat mulle tõeliselt meeldis. Kuna ma Epu blogi pole lugenud, oli praktiliselt kõik uus ja huvitav, vaid mõned jutud tulid teistest raamatutest tuttavad ette, aga see tekitas pigem koduse ja realistliku tunde.
Kuigi jutud polnud palju omavahel seoses, vaid tegemist oligi trükikujul avaldatud päevaraamatuga, ei suutnud ma raamatut enne käest ära panna, kui ta läbi sai.
Väga humoorikalt ja ladusalt oli karaktereid edasi antud, eriti meeldisid mulle ämmamamma ja äiapapa oma ehtameerikalises käitumises. Kuigi lood olid argilised, ei muutunud see jada kunagi igavaks. Mulle tõesti väga meeldis. Supermõnus kiire ja lihtne ajaviide.

Sam Enthoven "Mustad haarmed"

Tegelikult on see üks tüüpiline noorteromaan, mis vast isegi mainimist ei vääriks. Aga no nii statistika mõttes võib ju veidi kommenteerida.

Ehk siis, ei midagi erilist. Ehk veidi nooremale publikule? Minu jaoks oli tegemist teosega, mida lugesin üle rea. Vahel vist isegi diagonaalis üle lehe. Ei kaasakiskuvat sisu ega sõnastust. Ja palju ette aimatavaid juhtumisi.

Seda raamatut ei soovita, üldse mitte. Isegi imestan, et suutsin lõpuni lugeda.

Laura Doyle "Julgus alistuda"

Kui ühel hetkel sellest raamatust palju rääkima hakati, võtsin nõuks too läbi lugeda. Kuigi peale laenutamist seisis ta mul hulk aega riiulil, sest oi, kuidas mulle tegelikult ei meeldi eneseabiõpikud.

Ja erilist positiivset üllatust ma sealt ei saanud. Võibolla on asi ka selles, et ma pole selle raamatu sihtgrupp, ma pole tänitav ega kontrolliv. Ma lugesin seda puhtast huvist. Võibolla naise jaoks, kes pole harjunud end kõrvalt vaatama ning langeb kokku Laura enese iseloomuga, on see tõesti maailma muutev teos.

Nagu netiavarustest teada sain, on selliseid naisi väga palju, kes end sealt raamatust ära tundsid ning teise pilguga vaatama hakkasid. Küllap ses mõttes on see raamat vist vajalik, häid soovitusi jagub. Iseasi, kas neist sellises võtmes esitatuna paljudele kasu on.

Minu jaoks oli ta isegi natuke igav. Mõnes kohas tundsin end siiski ära, tõsi. Aga oli ka neid kohti, kus ma tahaks toredasti vastu vaielda. Meenub näiteks see “Lase mehel ise oma probleemidega tegeleda”. Oleneb mehest ja probleemist, tahaks ma vastu öelda. Ma leian, et kui ma oma kaasa ikka täitsa laokile jätaks, võiks talle mulje jääda, et mind ei huvita. Seega ma eelistaks ikka õla alla panna, kasvõi öeldes,et olen alati olemas. Ma ei teeskleks, et ei saanud aru, kui talle ta uus töökoht ei meeldi. Mu eesmärgiks on ikkagi õnnelik indiviid ja seeläbi ka õnnelik suhe. Isegi kui see võib kellegi jaoks kontrollimisena tunduda.

Lisaks oli häiriv see, et suurimad probleemid kandusid sinna “Tahan suuremat maja” ja “Kas ma saan endale Pärsia vaipa lubada” kanti. Okei, ühelt poolt ma saan aru, et igapäevased probleemid ongi suurimad, aga teisalt ei tekita see familiaarne ühelt kõrgklassi koduperenaiselt teisele suunatud teos erilist usaldust.

Kohati ma mõtlen, et olen liialt kriitiline, aga teisalt – eks see on ju minu arvamus ja mulje. Küllap kaks aastat tagasi oleks see teos minu jaoks hoopis teise tähendusega olnud. Praegu aga pettusin.

Epp Petrone "Roheliseks kasvamine"

Üks raamat, mida on tegelikult raske iseloomustada.

Ühelt poolt, kümme punkti! Et keegi viitsib sellist raamatut kirjutada – sebida trükis ümbertöödeldud paberist, vormistada kõik sellised mõtted paberile ja ühtlasi ka veel familiaarses ja lihtsas eneseväljenduses, mis igaühele pärale peaks jõudma. Plusspoole alla käivad kindlasti ka kokkukuhjatud lingid ja soovitused.

Teisalt…Mõni inimene võib seda ehk liiga ilukirjandusena võtta. Et selles vormis kirjutatu ei päädi faktide alla. Tahaks siiski loota, et neid esimesi, kes sellist laadi sõna just kergemini haaravad, on palju ja palju rohkem.
Samuti oli ehk liiga laialdaselt püütud kõike kajastada. See teema on nii suur ja lai, valikuid nii palju. Ma mõtlen, et kui peaksin taolise raamatu kirjutama, üritaks vist rohkem keskenduda alguse valda ja seostada kõike. See oli natuke kaootiline. Vististi sellest, et tegemist on kohandatud blogi väljavõtetega, kui olen õigesti aru saanud?
Kolmandaks oli seal palju asju, millega ma ei nõustu. Oleks vist pidanud raamatu vahele panema pisikese lipiku, kuhu need kõik üles kirjutada, sest praegu tuleb meelde vaid üks – Al Gore, kes sõidab eralennumasinatega. Kui Epp arvas, et tema kulutab oma jälge vähemalt hästi, siis mina vaidlen vastu – mees, kes nii tugevalt pooldab keskkonnakaitset, peaks just ise olema see eeskuju, kes sõidab ühistranspordiga. Minu jaoks panevad Gore’ eluviisid tema usutavuse kohe kahtluse alla.

Lõppkokkuvõtteks võib vist öelda, et kui otsida mõtlemapanevat ajaviidet ning olla selle ökotee alguses, on see võrratu raamat, millest alustada, soovitan soojalt.
Kui aga teemast juba rohkem tead, võid leida raamatu närviajava olevat – iga kahe lehekülje tagant tahaks kaasa kommenteerida või vastu vaielda, uut ja huvitavat on vähe.

Justin Petrone "Minu Eesti"

Ma pole ausalt öeldes mitte ühtegi selle sarja raamatut lugenud, kuigi ta hirmus popp on. Aga see jäi mulle kuskilt uute tulijate hulgast silma ja mõtlesin, miks mitte, võiks ju lugeda. Kuna ma selle paarikese eluloost eriti midagi ei tea, lootsin salaja, et ta kirjutab oma kogemustest nüüdsel ajal ja seeläbi ka ehk ökoelust.
Viljandis sõbranna juures pesitsedes avastasin, et tal on see raamat täiesti kodus olemas ning ühel laiskleval õhtupoolikult võtsingi lugemise ette.

Noh, mis ma siis öelda oskan. Väikseks pettumuseks kirjutas ta varasemast eluperioodist, kuigi vist on ka tulemas teine osa, mis ehk siis praegusemat aega käsitleb. Minu jaoks oli see stiil võibolla liiga päevikulik. Hästi kirjutatud, lihtne ja kergelt tabatav, mitmes kohas humoorikaski. Aga samas harjumatult…ma ei teagi, familiaarne? Eriti meeldisidki mulle need momendid, mil tema jaoks eestlased veidrad olid, täpsuse teema ja muu, selles minu jaoks kogu raamatu iva seisneski. Enamus raamatut aga rääkis tegelikult tema elust ja nende kahe suhetest, mis oli ka muidugi huvitav lugeda, aga ma vist miskipärast ootasin veidi analüüsivamat käitumist.

Kokkuvõttes võib öelda, et täitsa loetav raamat oli, minu lemmikute hulka ta kindlasti ei kuulu, aga kes vaagivad lugemise ja mittelugemise vahel, siis soovitan esimest, ajaraiskamisena kindlasti kirja ei lähe.

Lugemisnimekiri

Coelho “Võitja on üksi”
Andrea Dee “Sünnitusstreigi lävel”
Umberto Eco “Ilu ajalugu”
Umberto Eco “Inetuse ajalugu”
Glaudia Gold “Kuningannad, keisrinnad ja konkubiinid”
Nick Hornby “Maoli”
Aldous Huxley “Hea uus ilm”
J. ja V. Hämeen-Anttila “Müütide raamat”
Kaasik ja Valk “Looduslikud pühapaigad”
Matyszak ja Berry “Roomlaste elulood”
Raimond Radiguet “Saatan ihus”
Olavi Ruitlane “Naine”
Silke Scheuermann “Rikkad tüdrukud”
D. Schmitt Pantel “Kreeka jumalad ja jumalannad”
T. Veszelits “Grimaldid”
Stephen Weir “Ajaloo halvimad otsused ja nende tegijad”
Fay Weldon “Võõrasema päevik”
H. Werner “Naistürannid”

“Seks ja skandaalid”

Täiendamisel…