Margot Roose “Minu Amsterdam”
Siin ma olen, reisiraamatute mittesallija…
Hollandist kõnelev raamat äratas mu tähelepanu küllap väga tavalistel põhjustel – võimalus näha sealset (vähemalt väljaspoolt) nii liberaalset ühiskonda seestpoolt kõlas toredalt. Eestlase pilgu läbi? Veel parem.
Ja ma ei pidanud pettuma, kui juba esimese paari lehekülje jooksul mainiti ära geid, hipid, kanep ja prostitutsioon. Miks mitte!
See raamat on täpselt selline, nagu ma ette kujutasin ja rohkemgi veel. Eesti päritolu, kuid põgusate mainimiste kohaselt pigem eurooplaseks saanud Margit kolis armastuse pärast Amsterdami ning asus hollandlasi ja hipisid tundma saama. Raamat on kirjutatud siiralt, aga lõbusalt, ning mulle sobib väga see, et põhirõhk on inimestel, nende iseloomudel ja kiiksudel, ühiskonna sotsiaalsel taustal ja harjumustel. Ma loen sellest palju meelsamini, kui majandustegevusest või vaatamisväärsusest. Siiski pakub raamatu lõpp väga inimlikku ja huvitavat infot ka turistiks minemiseks.
Kuigi tegemist oli ju vaid ühe eestlase vaatega, võin öelda, et sain kinnitust, et suur osa asju ongi Hollandis täpselt nii, nagu kaugelt tundus – kuigi liberaalne, uhke ja iseseisev, tehakse nii mõndagi vaid turistide rõõmuks.
Omamoodi peab ütlema, et kuigi ma nagunii eriline reisimisefänn pole, siis see raamat justkui rahuldas minu kultuurilise uudishimu, ma tunnen, et mul polegi vaja sinna minna.
“Minu Amsterdam” on tingimata mu lemmikraamat siiani loetud minu-sarja raamatutest.
Kadri Kõusaar “Alfa”
Ma ei saa öelda, et see raamat oleks halb olnud. Üldjoontes ta täitsa meeldis mulle. Lugeda oli ladus, Kõusaare stiil ja ideed on mulle alati pigem sobinud. Ka oli raamatus väga häid ütlemisi ja väljendeid, täppiläinud ühiskonnakriitikat ja mõtlemapanevaid seiku. Mis jäi minu jaoks nõrgaks, oli üldine konseptsioon. Kui ma enne raamatu kätte võtmist kriitikat lugesin, jäi mulle mulje, et tegu on uudse ja ületamatult vapustava ideega meie ühiskonna suundumisest. Võib-olla on asi selles, et ma olen ennekõike ulme ja fantaasia lugeja, aga minu jaoks oli see küll juba kasutatud idee nii kultuurikriitiliselt kui tulevikuühiskonda arvesse võttes.
Raamat räägib noorest, meie mõistes pigem eksentrilisest naiserahvast maailmas, kus juut olemine on taaskord surmaga karistatav ning jagab ka veidi teistsugust lähenemist ajaloosündmustele. Naine peidab juudist sõpra, meenutades seeläbi minevikku, mis muutis ta praeguseks inimeseks ning avastab ka endas uusi külgi.
Raamatublogimisest
Eks mul endal on ka häbi.
Ma lõin selle virtuaalse lugemispäeviku ju ainult enda jaoks. Seepärast ma ei teegi sisukokkuvõtteid, vaid pigem jätan endale märkmeid selle kohta, mis ma raamatust arvasin. Aga kuidagi märkamatult lasin järje käest ja jäin vist ootama, et keegi selle minu eest üles otsiks.
Ma loen jätkuvalt väga palju. Ma vajan raamatuid sama palju kui õhku. Tänu raamatukogu laenutusinfole suudan ka osa loetud teoste nimekirjast taastada, sõpradelt või emalt laenatute ja isiklike raamatutega nii hästi ei lähe.
Aga ma siiski tahaks proovida end jälle järje peale saada, sest ma usun, et tulevikus on see suurepärane tagasivaade. Ning olles sunnitud tunnistama, et isegi sellel raamatublogide häbiplekil on lugejaid, üritan edaspidi ka tillukesi sisukokkuvõtteid teha.
Lugemist ootavate raamatute nimekiri on mul jätkuvalt kasvav organism. Iga loetud teose kohta tekib kolm nime juurde. Lisaks oma lemmikutele, scifi’le ja ajaloolisele kirjandusele, üritan silma peal hoida uudiskirjandusel ning viia end kurssi ka kohustusliku kirjandusega. Kuhugi pole ka kadunud minu salajane soov üks hetk maailmakirjanduse klassikud ette võtta.
“Minu London” ja “Minu Pariis”
Ma ei ole tegelikult eriline Minu-sarja raamatute lugeja, kuna mul puudub suurem huvi reisimise vastu, siis ei paelu mind ilmselgelt ka reisiraamatud. Aga mingi veidra tuju ajel otsustasin proovida mõnda lugeda.
Petronede endi kirjutatud Ameerika-lugusid ja Justini vaadet Eestile olen ma ju lugenud ning need meeldisid mulle vägagi, aga panen asja pigem selle arvele, et teiste nägemus Eestist ja eestlastest on alati paeluv ning Ameerikamaa osa huvitas mind pigem selle tarbimiskultuuri(vastase) nägemuse tõttu.
Valisin just need kaks raamatut nende kirjutajate moesoone tõttu ning Anu on mulle alati taamalt veidi sümpaatne tundunud.
“Minu Londonis” ma aga pigem pettusin. Tegemist siis moekunstnik Anu-Samarüütel Longi eneseotsimise ja karjääriarendamise soovist tekkinud Londonisse kolimise ja kuulsasse moekooli mineku looga.
Ei olnud ta ladusalt lendav ning huvitav raamat ja Londoni-teadmistestki meeldisid mulle vaid kaks – noorte disainerite kraami täis tänav ning jutustus Cornwallis käimisest. Kaks asja-kohta, mida kõrva taha panna, kui imekombel sinnakanti peaks sattuma. Aga muidu kinnitas raamat m arvamust sellest, et reisiraamatud on minu jaoks igavad, kuigi inimene ja temaatika justnagu klappisid.
“Minu Pariis” oli paremini kirjutatud, vaimukam ja detailsem, hea sõnakasutusega. Autoriks on Urmas Väljaots, kes enne kooliminekut aastakese sealse keele ja kultuuriga tutvust teeb.
Siiski ei jätnud raamat mulle liiga head muljet.Võib olla oli asi Pariisis endas, võib olla minu kultuurivõhikluses? Ma hindan ta eelmisest paremaks, aga teist korda kätte ei tahaks võtta.
Siiski seisab mu 102 raamatuga nimekirjas ka “Minu Amsterdam” ja lootus, et äkki see meeldib mulle piisavalt, et mõistaksin reisiraamatute fenomeni?
Steingraber “Mina olen ookean”
Jõudsin selle raamatu lugemiseni niivõrd hilja, kuna tahtsin seda kogu aeg endale päriseks soetada. Ühel hetkel sain aru, et ega seda vaba raha nii pea ei tule ja ruttasin raamatukokku. Seda enam pakub rõõmu ja nalja fakt, et just siis, kui lõpetasin raamatu lugemise, tuli rõõmustav uudis, et saan täitsa tasuta selle raamatu omanikuks. Jeei!
Ma jumaldasin seda raamatut. Eks ma mõneti teadsin seda juba ette ära, aga ootused ei vähendanud nauditavust. Kuigi teda pole nii kerge lugeda, kui suvalist juturaamatut või tavalisi populaarteaduslikke teoseid, kuigi päris mitmel korral pöördud eelmiseid lehekülgi lapatades tagasi mõnda nimetust selgitanud kohani või loed lõike mitu korda üle, vürtsitavad isiklikud vahepalad ja kaunid mõttelennud raamatut piisavalt, et ei jääks kuiva muljet. No mitte kuskilt otsast.
Ja raamatust saadav informatsioon on ühteaega jahmatav, kurb ja mõtlemapanev. Ääretult vajalik info kõikidele praegustele ja tulevastele lapsevanematele ning ei jookseks isegi vananevatel poissmeestel mööda selga alla, olen selles päris kindel.
See on raamat, mida tahaks ikka ja jälle üle lugeda, sest kindlasti kinnitub iga korraga uut ja tähtsat infot.
Väester “Mõtle positiivselt”
Uskumatu. Uskumatu. Lihtsalt uskumatu. Mu ema luges selle raamatu enne mind läbi ja ma mõtlesin, et kas tõesti saab üks raamat nii halb olla, kui ta mulle oma arvamust avaldas. Raamatut lugedes veendusin, et lugu on veel hullem. See on uskumatu, et keegi sellise raamatu kirjutab ja veel uskumatum, et see avaldatakse.
Au tuleb anda idee eest. Internetis leidunud sisukirjeldus oli ju piisavalt huvitav, et panna mind tahtma seda raamatut lugema. Tegelikkuses oli asi…Uskumatu? Raamat rääkis teismelisest emast ja tema õpetajast ning nende peredest ja lähimatest sõpradest, kellest igaüks maadles iselaadi probleemiga, enamik juhtudes 30ga korraga. Teos oli tohutult eluvõõras, kõik need karakterid olid halvast psühholoogiaõpikust ülepaisutatud omadustega olevused, kogu see jutt ja eriti meeskarakterite käitumine pani arvama, et kirjanik pole kaua õues käinud. Rääkimata raamatu stiilist ja kõnekasutusest, mille paneks pigem 13-aastase arvele.
Läbi sai see raamat loetud, sest iseenesest ju huvitas, mis tegelastest saab. Aga seegi oli viga. Terve raamatu keerlenud (veidrad) probleemid ja haiglase (väga!) mõtlemisega inimesed said raamatu viimasel paaril leheküljel imeliselt terveks ja toredaks ja heaks. Ja nii oligi, tohutult eluvõõras ja absurdne.
No nagu puuga oleks pähe saanud. Uskumatu.
Southwelli ja Twisti “Vandenõud – teooriad, intriigid, paranoiad”
Lootsin selles raamatus näha teost, mille huvitunult kaanest kaaneni läbi loen. Kahjuks pidin pettuma.
Lugesin läbi võib olla kolmveerandi ja sellestki osa üle ridade. Esiteks olid mõned lood ja inimesed mulle täiesti tundmatud ja seega ka ebahuvitavad, teiseks oli see raamat hoolimata suurtest püüetest kirjutatud äärmiselt igavalt. Ei olnud ta ei korrektselt akadeemiline ega populaarselt ladus, vaid midagi kentsakalt vahepealset. Ja kuigi ma mõistan, et tegemist oligi üldise ülevaatega, mis ei süvenenud sügavalt ühte teemasse, hakkasid need loendamatud vead ja paljude levinud teooriate puudumised siiski häirima.
Sofi Oksanen “Puhastus”
Viimase aja üks väheseid tõsiselt häid raamatuid. Selle raamatu puhul, erinevalt eelmisest, ma üldse ei imesta kogu seda kisa ja kära. Algusest peale oli selge, et siit tuleb midagi võrratut. Kõik küsimused, mis alguses tekkisid, said oma loomulikku rada pidi täielikud vastused. Emotsiooniderohke, mõtlemapanev ja jälgi jättev. Ma ei suuda ära oodata, mil etendust näen.
Milana “Eesti modelli päevik”
Peale kogu seda juttu, kiitmist ja imepikki järjekordi ma natuke pettusin. Lugeda oli huvitav, tõsi, lendas linnutiivul ja kahju oli viimast lehte keerata. Kuid siiski oli see väga põgus ja pealiskaudne ning minu arvates ei olnud seal ka piisavalt huvitavaid fakte ega huumorit. Lühidalt – lugemist väärt küll, aga kõike seda promo mitte.
Juha Vuorinen “Mähkmelööve”
“Rasedusarmide” järg oli esimesele vääriline vastane, pettuma ei pidanud nagu enamasti Hollywoodi filmide järgedega lugu on. Ehkki väheke sündmustevaesem, siiski suurepärane pilguheit “tõelise mehe” maailma ja südamesse. Juha muutus küll veidi pehmemaks, aga siiski jäi sümpaatseks.
Mormelari raamatukorvike magamistoa põrandal... 